Uskumatu, lõpuks jõudsin siis ka mina blogi kirjutamiseni. Põhimõtteliselt sai see siia loodud, kui et just enda mõtteid ja tegusid kirja saaks panna. Ma ei kujuta hetkel ette seda lugejaskonda, kes sellest küll huvitatud oleks, kuid jah...nagu mainisin, siis on see justkui enda jaoks...
Kell on palju ja täna on jälle üks sellistest öödest, kus mul und ei tule. Ja kui und ei tule, siis on teadagi tühjad mõtted...
Alles täna sai uuesti loetud raamatut " Väike prints". Üldse olen ma viimasel enda juures täheldanud sellist lapsemeelsust...Ma ei tea miks?Ma ei ole küll sugugi vana ega midagi, aga lasteraamatud panevad tihtipeale mind rohkem elu üle mõtlema...Mainisin ennist seda raamatut...Mulle jäi sealt meelde üks väikese printsi poolt öeldud lause:" Kui keegi armastab lille, mida miljonitel tähtedel kasvab vaid üksainus, siis on talle sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla..."
Uskumatu, kui palju võib üks selline lause sinu elu muuta. Mina, kes ma olen üdini elurõõmus, alati naeratav, sära silmis, mõtleb selliseid mõtteid. Ma ei tea, kas ma hakkan vanaks jääma, aga vahest on hetki, kus ma ei tunne ennast enam ära. Vahel on lihtsalt selle kära sees tunne, et tahaks põgeneda kusagile kaugele, kust keegi sind kätte ei saaks, kus saaks omaette mõtiskleda...Igatahes, teema juurde tagasi tulles siis see lause kummitas mind seetõttu, et paar päeva tagasi, ühistranspordis sõites, tulid bussi peale puudega lastekodulapsed...Ma ei tea, tavaliselt olen ma sellistes asjades ükskõikne, aga see kord oli kuidagi teisiti. Mind valdas mingi imelik tunne, sest üks nendest lastest oli tõsiselt hirmunud( rahvast bussis palju ning kasvatajad tegelesid ka teistega). Ta oli pealtnäha umbes 5. aastane, tüdruk. Ja vot see sama tüdruk, küsis minult, et kas ta võib mul käest kinni hoida, et ta kardab...Ma olin nõus. See hetk, kui ta oma pisikese käega minu käest haaras, pani mind mõistma, kui tühine ma tegelikult siin maailmas olen. Ma kurdan alati halva ilma üle, kui küüs murdus, kui keegi järjekorras ette trügis jne....
Samas, kui sellel lapsel ei ole ei kodu, ei ema ega isa ja ta suudab olla õnnelik väikeste asjade üle nagu käest kinni hoidmine...Seda mõtet on tõesti raske edasi anda, kuid ma loodan, et kes te seda loete, sellest kuidagi aru saate. Siis tuleb aga jällegi meelde üks teine väikese printsi mõte: " Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad ühestainsast roosist või tilgast veest..." Mul on vedanud elus, tohutult vedanud. Mul on üle keskmise tore ja kokkuhoidev pere, ma ei ole millegist puudust tundnud...Siinkohal tahaksin mainida, et ma ei saa aru inimestest, kes valivad ja kritiseerivad inimesi väimuse järgi. Öelge, mida annab teile väline kest, kui inimesel pole hinge ega seda siirust? Kindlasti te arvate siin, et seda juttu kirjutab mõni kibestunud koletis...Vastan teile ausalt, et ei. Ma olen piisavalt uhke, piisavalt auahne, piisavalt valiv, kuid mingi hetk ma taipasin, et see ei vii elus mitte kuhugi...Minu üdini ilusad sõbrad osutusid kõige ebamaistemaks...Ilus väline kest ja tühi sisemus. Varsti tunnevad nad ennast sama üksikuna, kui tundsin ennast mina mõni hetk tagsi olevat. Tahaks nii palju veel öelda, sest mõtteid on tohutult, kuid just nüüd, tuli Une-Mati:D Aga jah, mõelgem vahest ka endast kaugemale ja tundkem rõõmu väikestest asjadest. Need on tõelised, mis uskuge või mitte, teevad tõesti õnnelikuks! Mina olen vist küll üks maailma õnnelikum inimene:D
Ma loodan, et edasised blogid ei tule üldse nii masendavad, sest üldjuhul am ei ole selline:D Tähtkujult olen ma kaksik, mistõttu ma võin endale mitut isiksust lubada:D
Seniks, aga päikest kõigile!
"Lampe tuleb hoolega hoida- üksainus tuulehoog võib nad kustutada..."
